Реферат: Eesti pohjarannik /estonii/ 97

EESTI PХHJARANNIK























Pхhjarannik- on kiviline paekallas Tallinnast Narvani. Enamasti on aga kaljune sein taandunud metsade rohelusse, lхhestatud jхgede kanjoneist vхi hддbunud lahtedest, mattunud kohati ьsna liivade alla ja kulunud maadligi madalaks. Randade taustaks on pea kхikjal metsad. Vaid siin-seal murravad merejoout linnad ja tццstusasulad, kalurikьlad ja metsadevarju peitunud puhkealevid.
Pхhjaranniku “kontrapunktiks” on vabariigi pealinn Tallinn. Sajandeis kхrgusesse ja laiuti kasvanud kivine linn on loodus kauge. Tallinn on osa pхhjarannikust. Eestimaa pхhjarannikuks on Soome lahe lхunakallas alates Pххsaspea poolsaarest kuni meie riigi idapiirini, Narva jхeni. Nende vahele jддb ligi 300 km ддrmiselt mitmepalgelist rannaja lavamaad.
Mis on kogu pхhjarannikut siduvaks, kхiki maastike lдbivaks tunnusjooneks? Neid on siinmail isegi kaks. Esimene on maa ja vee, mandri ja mere piir, joon, kus aeglaselt taanduv meri loovutab jдrjest uut maad, seda purustades ja taaskuhjates.
Pхhjaranniku teiseks tunnusjooneks, on piir klindijoonel, piir kahesuguse looduse, kahe elulaadi ja kultuurigi vahel. Ьks neist on pццratud mere poole, on sellest elatuv, teine suunatud mulda, sellest toituv. Paekalda ja mere vahemiku maa on noor. Jalge alt on leida sinisavi, mille pхletamisest saadud tellist ja toodetakse veel praegu tsementi.
Astangupealset alust, halli paasi, on murtud kivimurdudest, sellest on laotud linnade seinu ja tehasemььre, korjatud kokku pikkadese kiviaedadesse ja sillutatud kхnniteedesse.
Pikki rannajoout on ehitatud mхisad (Sagadi, Varangu, Kolga, Vihula, Paluse). Pхhjaranniku pхllud on maalad, mis on vхidetud metsadeet ja kivivдljadet. Viljemaade pidamine on alati olnud vaevarikas. Toittu on astasadu teenitud ersaks ka kalastamisega.
Inimesi ьhendavad teed. Pхhjarannikul kulgevad need ikka rццbiti paerinnakuga, enamasti otse selle ддrel, vaid randa viisid teetupikud. Randlase teeks oli piirideta meri.